“Sa näed vaimusilmas kogu oma ülejäänud elu – sa ei leia
kunagi kedagi, kellega tahaksid seotud olla, sest keegi pole tema. Sa
sured üksi. Saja kassiga. Igal pool su ümber on laudadel ja kappidel
vaasid kuivanud roosidega. Seinas on südametega tapeet. Ja sind ootab
üks väga õnnetu elu. Praegu, isegi kui sa mõtled, et tulevik võib helde
olla, ei usu sa seda.
Nutad, kuna tead, et nüüd on kõik läbi. Et nüüd, kui tead tõtt, ei saa
sa enam kunagi õnnelik olla. Ja see valu ei kao enam kunagi.
Vaidlesid talle alati vastu, kui ta ütles, et sa teda armastad. Sest sa
uskusid, et see on tõde, kuna armastust pole olemas ja kui oleks, siis
ei pälviks tema seda sinult. Viimastel kuudel tahtsid talle iga päev
öelda, et sa teda armastad, aga sa oled ju Mione – sa ei ütle kunagi
kellelegi, mida sa sisimas tunned. Kuid tema nägi sinust läbi. Sa
alahindasid teda mõõtmatult.
Kui ta lõpu lähenedes rääkis, et sa unustad ta varsti pärast lahkumist,
uskusid, et just nii see läheb.. Ja vaata, läks hoopis vastupidi. Pagan
võtku seda maailma ja tema huumorimeelt!
Kõige tähtsam oli see, et ta oli su sõber, su tugi, su kõik. Sellepärast
armastad sa teda. Sest ta seisis alati su eest, hoolis sinust, nägi ja
tundis sind, ei lasknud sul ennast petta.”
------------------------------------------------------
Ma armastan seda teksti ja ma pean selle säilitama.